aBsYrDe.

ma ei ole ikka veel oma uusaasta-suudlust saanud.
ma ei taha pakkujaid.
ma tahan muud.

ma tahaksin elu-nimelisest unenäost viimaks üles ärgata ja avastada, et elu tegelikult ei ole mingisugune valus kukkumiste jada.
eriti haige on see, et ma kukun tihedamini, kui teised, sest ma ajan ennast liiga kähku püsti.
Ma ei ravi haavu.
Mul pole arme, mul on haavad, mis ei kao kusagile.

aga mis siis, kui elu ongi kõik, mis on?
kui peale ja enne seda pole midagi?
see oleks meeletult hirmus?
magada igaviku mustas haigutavas tühjuses ja non-existence'is.
ma ei taha seda...
ma tahan muud.

mis minust niimoodi saab?
ma rajan endale alati mingid rumalad eesmärgid, milleni ma ei küündi, sest ma pole kunagi piisavalt mis-iganes.
ehk see on mingi alateadvuslik masohhism?
ehk ma teen nii, et ma saaksin algusest lõpuni haiget?

õufakk, mis mulle just kohale jõudis.
esimene oleks lõppenud umbes kahe inimesega.
teine oleks lõppenud umbes kuue inimesega.
kolmas oleks lõppenud umbes 12 inimesega.
see on mingi mall.
miks ma teen nii?

see on siiski siiras emotsioon, ju?
kui keegi väidab vastupidist, siis saab keegi molli.
ma tean ju ise väga hästi oma tundemaailma.
ja ma tean, mida ma tahan.
ma tahan muud.

jah, ma tean, et ma tahangi vahel olla kurb ja üksik.
muidu ma ei saa ju kirjutada.
aga ma ei taha kellestki ilma jääda.
miks mul on siis selline tunne, et jään?

NP - Tom Waits - Blue Valentines